Olen siin ja sina seal.

Seekord ma ei viitsi vabandada, et ma bloginud pole. Mul on häbi ja kahju aga mul pole olnud lihtsalt midagi suurepärast siia lisada.
Ma ei oskagi millestki alustada, ütleme nii, et ma olen palju mõelnud viimasel ajal.

See maailm, milles me elame, on kasvanud aastatejooksul dinosauruste maailmast, meie, inimeste, maailmaks. Võib ka öelda, et oleme ligilähedal robotite maailmale. Kuid täna hakkasin ma mõtlema, mis siis kui meie maailm pole ainus mis areneb? Kui on kusagil kaugel avastamata maa, kus on samamoodi gravitatsioon ja toimub areng? Kui me avastaksime selle tol hetkel, kui seal on dinosauruste või mammutite ajastu, kuidas inimesed seal hakkama saaksid? Kui me saadaksime sinna terve sõjaväe, kas nad oskaksid hakata nende olendite vastu, kas nad üldse ründaks? Sedasi mõtlesin ma. Oma mõttega jõudsin ma edasi teise mõtteni- mis siis kui maailm saabki otsa... Kas ta algab uuesti? Kui ta algab uuesti kas siis hakkab kõik samamoodi, algusest, et tulevad igasugused olendid ning seejärel arenevad inimesed kes hakkavad tehnikaarenguga tegelema? Või tekivad kohe inimesed kes on niivõrd targad et hakkavad arheoloogiaga tegelema ning leiavad meie hämmastavaid leiutisi- telefone, ipade, autosi, roboteid jne. Või siis kui maailm ei hävine, möödub paarsada aastat ja inimesed eksisteerivad- ühes robotitega. Milline on siis maailm? Kas puhas tehnika? Kas siis on legaliseeritud abielud masinatega? Kas siis ei ole sellist asja nagu sünnitamine vaid toimub mingisugune geenide ülekandmine laborites? Kas puu- ja juurviljade kasvatamine toimub mingites lendavates kasvandutes? Mul on nii palju küsimusi ja ma soovin, et mul oleks võimed nende teada saamiseks, kuid kahjuks need võimed puuduvad kõigil meist. Me võime vaid oletada, karta ja igatseda.