Algas see kõik kella poole kuuese äratusega neljapäeva hommikul. Kuna minul polnud veel kohver pakitud ja ma ilmselgelt seda ka ei viitsinud teha, jäi mu kotisisu samaks, mis mul oli Soomes olles. Lisasin veel käeotsa paar kotikest: jalanõudekott(kaasas oli 4 paari+välisjalanõud), magamiskott, söögikott ja läpakakott. Olin täielik kubujuss aga hakkama ma sain. Rongijaamas ajasin ma kõik Viljandlased ühte kohta kokku, et ma teaksin kas kõik on kohal. Kohale jõudsime päris vara, esimestena võib öelda, mis tähendas seda, et meie saime valida kõikide tubade vahel mis seal olid. Enamus meist valis selleks kolmanda korruse esimese toa, kus asetsesid siis kolm Erk(k)it ja Evert-Jüri ka, keda mina kutsusin ka Erkiks, sest ta meenutab Erkkit :D. Igastahes teisele korrusele minnes kohtusin ma Andresega kellel oli üks kaamera tol hetkel lisaks ja ta andis selle lahkelt minu käte vahele, mis tähendas vaid üht: oli aeg pildistama hakata! Uhkelt ma siis sellega tegelesin kuni ta selle kaamera mu käest ka võttis.Toimusid ka siis töötoad, olin Kristo Petersoni Haridusplatvormi osas. Väga huvitav oli. Enne arutelu tegime nö kujuteldava kella ja iga kellaaeg saime kellegagi kokku. Hea viis inimestega tutvuda :). Arutelu oli pikk aga see eest huvitav! Edasi tegelesime muude asjadega, nt nagu orienteerumismäng, kus mul oli ilmselgelt lahedaim meeskond, iga kell oleksin sama kooslusega uuesti! Ja me panime selle võistluse reaalselt kinni!Õhtul toimus veel karaoke, kus mu ümbert inimesed nautisid mu etteastet, mitte laulu osa, vaid seda kui hingega ma laulsin! Rohkem mu mälu taastada ei suuda, kui seda, et tol ööl ma veel magasin vist natuke.
Kell oli viis läbi hommikul kui mu äratuskell hakkas helisema, ja seda iga kümne minuti tagant, inimesed olid üleval ja vihased, mina ilmselgelt nende seast ärkasin viimasena. Otsisin siis oma telefoni igalt poolt ja lülitasin äratuskella kinni ja magamine läks edasi. Päev oli pikk ja töörikas. Sai arutletud, hääletatud ja vastu võetud otsuseid! Vahepeal toimus ka naeruteraapia mis oli vägagi armas, kuid minumeelest lõpu poole läks veidi tobedaks ära aga see on ainult minu arvamus. Tol hetkel sain ma taas fotoka enda käte vahele, seega tegin paar fotot ka :). Õhtul siis olid teematoad, mina valisin selleks näitlemistoa. Seal me tegime erinevaid stseene ja päris naljakas oli! Mind "tapeti" ära ja siis kasutati võimalust , et mu jalanõusi pätsata, paljud inimesed plaanisid mu toast mu jalanõude pätsamist aga keegi jaole ei jõudnudki. Igastahes, seal toas oli minu meelest väga palju naeru! Teematuba läbi läksin filmi vaatama. Paranormal Activity oli poolepeal, siiski liitusin. Istusin Britti kõrvale ja hakkasin rahuga filmi vaatama. Ehmusin pea iga sammu peale mis filmist tuli , seepeale ehmatas mind ka Evert-Jüri. Lõpuks ei ehmund enam nii kiiresti vaid vaatasin rahuga edasi. Brittiga olime hullult süvenenud kuni tuli Sander Laurson ja ehmatas mind ja Britti , nii et me kargasime toolilt püsti ja kisasime nii et vähe polnud. Ei saa väita, et teised seda tähele ei pannud.Film pandi kahjuks poole pealt kinni ja muss tõmmati põhja, tähendas see ainult seda, et aeg oli käes, kui tuleb panna oma tantsulka oskused proovile. Vallutasin seal erinevate inimestega tantsuplatsi. Disko läbi pandi taas Paranormal Activity tööle. Seejärel Lõpp punkt kolm, mida ma tegelikult olin näinud, kuid siiski jäin oma positsioonile. Ette istus mul Ott-poiss kellele ma siis terve filmi jooksul tegin peamažaasi. Mulle meeldib seda teha, nii et, kui keegi soovi avaldab, siis pole kahtlustki, et teen :). Kolmanda filmina pandi käima Yes-man, seda polnud ma näinud kuid samas ei suutnud ma ühtki filmi reaalselt ka vaadata, uni ähvardas kallale tulla. Seega läksin ergutasin end eesruumis , vaatasin digifotograafia raamatuid mis Andres oli kaasavõtnud. Leidsin niipalju huvitavaid pilte ja uut infot sealt, et tekkis soov endalegi need muretseda. Edasi liikusin kolmanda koridori lõppu, kus oli hoolimata nii hilisest kellaajast palju rahvast. Ahjaa, lisan veel siia vahele, et kõrval hoones, spordihoones, oli LÄN-party, reaalselt, nad olid terve selle aja üleval-arvutites ja see toimus seal pühapäevani välja. Igastahes, koridorilõpus toimus psühholoogi pela, kus pidi arvama ära, mis neil viga oli. Kuigi olin ma seal mängus uustulnuk,ei võtnud mul kaua aega sellest arusaamiseks. Seega läksin vahepeal pesema ja tagasi tulles oli juba uus haigus mõeldud. Sellega läks mul veel vähem aega. Niisiis... kui seegi mäng ühele poolele sai, hakkasime minu mängu mängima ja mängisime seda seni, kuni rahvas ära kaduma hakkas, ning pesema voolas. Paistis, et meile märkamatuna, oli kätte jõudnud hommik!
Viimasel päeval olid koolitused, mina olin siis Avalikus esinemises, kus me kõik esitasime kõnesi. Selline inspiratsiooni ja motivatsiooni laks oli seal, et ma olen vähemalt aastaks ajaks inspireeritud! Noh ja siis oligi enamvähem lõpetamine, kus tänati kõiki ja muidugi, sai meie meeskond ka orienteerumise eest auhinnad! :) Buss mis sõitis Türile oli puupüsti rahvast täis. Türil ootasid Tallinlased oma rongi perroonil, ning viljandlased ja pärnakad ooteruumides. Tegin oma viljandi rühmale väikese giidituuri, juhatades nad türi rongijaama siseruumidesse. Seejärel läksin välja et öelda oma viimased headaegad tallinlastele. Ja Kertu-Lilliga aitasime veel kõlareid rongi tassida, kujutage ette, kaks neiut kontsadega hiigel kõlaritega jooksmas. Käisime veel Erki ja Evertiga veel poes, kus rääkisime poemüüjaga juttu, teda väga huvitas miks nii palju noori tema linnas on, lahkelt ka seletasime, väga armas müüa oli :). Aeg oligi rongile ronida, kus me lõime siis rongiliiklejate või mingi taolise klubi kus me võtsime vastu otsuseid ja parandasime neid. Viljandisse jõudes ootas mind õde rongijaamas. Jooksis mulle vastu, ja siis me jalutasime käest kinni autoni, öelge nüüd, et ei ole nunnu. Mu õde on kolm.
Koju jõudes hüppasin kohe voodisse ja magasin 17 tundi. Jess.
Käisin ka linnas korra, pinksivõistlusel käisin ka korra, kus elasin Mardile, Meelisele ja Kenile kaasa, keegi neist ei võitnud :(. Ahjaa, Mart palus lisada et ta joonestab praegu koonust mida on lõigatud kolm korda. Ehk siis, minule on see täiesti arusaamatu lause.
Aga ÜK'st niipalju, et ma pole kunagi varem nii rahul olnud ühegi üritusega kui just sellega , nii palju uusi tutvusi keda nüüd igatseda ja huvitavaid sündmusi ja kõike , mida poleks oodata osanud. Järgmise korrani! :)
